Puhuri tööpõhimõte põhineb vedeliku mehaanika kineetilise energia ülekande teoorial. Kui tiivik pöörleb mootori jõul suurel kiirusel, vahetavad labad hoogu gaasimolekulidega. Tsentrifugaaljõu mõjul paiskub gaas mööda tiiviku välisserva välja, moodustades kõrgrõhuga õhuvoolu.
See energia muundamise protsess järgib Bernoulli võrrandit, mis väidab, et kineetilise energia ja staatilise rõhu energia summa säilib. Võrreldes tavaliste ventilaatoritega muudavad puhurid tõhusalt gaasi kineetilise energia rõhuenergiaks spetsiaalselt konstrueeritud spiraalstruktuuri kaudu. Tüüpiline rõhuvahemik võib ulatuda 0,1–1,5 kgf/cm², mis on võtmeks selle võimele õhku edastada pikkade vahemaade taha.
Kaasaegsed puhurid kasutavad tiiviku konstruktsiooni optimeerimiseks kolme-dimensioonilist vooluteooriat ja CFD (Computational Fluid Dynamics) simulatsiooni abil on tõhusus paranenud üle 85%. Võttes näiteks teatud marki tsentrifugaalpuhuri, kasutab see tagurpidi-kumerat alumiiniumsulamist tiivikut, mis suudab tekitada 10 kPa tuulerõhu kiirusel 2900 p/min, kusjuures müra on kontrollitud alla 75 detsibelli. See täpne konstruktsioon võimaldab puhuril energiatõhususe poolest traditsioonilisi ventilatsiooniseadmeid tunduvalt ületada.
